Ilmselt ei tule üllatusena, et moepisik nakatas mind juba üsna noorelt. Nii kaugele kui minu mälu ulatub, meeldis mulle juba 4. klassis kotikesi meisterdada, igasuguseid paelakesi, litreid ja pärleid igalepoole õmmelda. Käsitöö tundidesse läksin põhikoolis alati naerunäoga. Tollel ajal jooksis telekaekraanilt neljapäeviti enne kohustuslikku Kättemaksukontorit ka selline saade nagu Stiilipäevik Ženja Fokini ja Anu Saagimi juhtimisel. Nii see väike Elo siis istus iga nädal televiisori ees ja unistas Fokini rollis olemisest.
Ma arvan, et see oli 6. klassis kui onutütar mulle Kirke Talu moeblogi CICUCOCO näitas. Sellest olin ikka meeletult vaimustuses ja siis oli mind keeruline arvutiekraani eest ära saada. Viimne kui üks postitus oli vaja võimalikult ruttu ära vaadata. Hullult lahe oli see, et Kirke riidekapp koosnes põhiliselt tema enda disainitud ja õmmeldud riietest. Valminud oli mitu üliägedat kollektsiooni, millega neiu ka mitmel moekonkursil osales. Ja mõelda vaid, et seda juba põhikooli ja gümnaasiumi ajal. CICUCOCO blogi ei eksisteeri kahjuks enam ammu, kuid Kirke brändi
TALU Facebooki lehekülg on tõestuseks, et uued väljakutsed ootasid vastuvõtmist ja moemaailmast ta kadunud ei ole.
Teismeline Elo leidis endale uue iidoli. Tagantjärele mõeldes mängis see aeg suurt rolli selles, kus ma praegu omadega olen.
 |
| TALU kollektsioon Tokyoto 2016 |
Kirke kirg riiete õmblemise vastu kandus üle ka minule ja mingil hetkel hakkasin ise endale hilpe kavandama ning sünnipäevaks saadud rahade eest ostsin juba õmblusmasina. Ettetrükitud mannekeenidega joonistusvihikuid oli mul ka täitsa mitu, kuhu oma ideid (vahel ka kuskil nähtud rõivaid) joonistasin. Isegi materjale valisin välja ja panin kirja, kuidas mingi rõivaosa tehtud peab olema.
Umbes samal ajal tegi mu kunsti- ja käsitööõpetajast ema Jõgeva kunstikoolis projektiraames tekstiiliringi, millest ma ka osa võtsin. Ringi eesmärk oli anda vanadele riietele uus ilme ja Jõgeva linnapäevadeks saime valmis ka oma pisikeste kollektsioonidega. Praegu enda tehtud asju vaadates tuleb pigem naer peale, aga ei saa salata - kasulik kogemus ikka. Lisaks teistele tüdrukutele oli seal minuga koos veel praeguseks üsna palju tuntust kogunud youtuber Anita Sibul, kes nüüd põhiliselt ilu- ja moealal tegutseb.
 |
| 2012 |
 |
| 2015-2016 |
Aastaks 2014 oli Eesti moeblogide maastik juba päris suur ja mina nende fänn veel suurem. Kui mõne hobi on suusatamine või joonistamine, siis minul oli selleks blogide lugemine. Ühed lemmikud olid (ja on siiani) näiteks Anna Elisabeth, Miss Liina, Iti J, Costany’s Sparkles, GENEFIC jt. Nii sündis ka see blogi, mida sa praegu loed. Kui hästi otsida, leiab siit arhiivist ka vanu outfiti postitusi, mida mulle endale kõige rohkem teha meeldis.
Viimased 3 aastat on olnud sellesmõttes sarnased, et blogisid loen endiselt vahelduva eduga ja oma blogi üritan ka ikka rohkem moemaailma poole suunata. Sellel suvel töötasin ka rõivamüügiga tegelevas ettevõttes, mis avas mu silmi veel rohkem. Hakkasin mõtlema tulevikule ja erialavalikule, mille otsustamisega läheb 12. klassi õpilasena juba üsna kiireks. Küsisin endalt, mis on see, millega tahaksin igapäevaselt tegeleda,mis teeks mind õnnelikuks ja mida ma teeksin ka hästi. Vastust ei pidanud kaua ootama. Kõige meelsamini panustaksin oma aja riietele. Ja kõige paremini teeb inimene seda, mida ta ka naudib.
Seega, minu teekonda moeni on mõjutanud osaliselt emalt saadud loomingulise inimese geenid, kuid suuremalt jaolt Eesti moe- ja ilublogijad ning minu tutvusringkonnas olevad inimesed. Siinkohal tahaksin öelda veel seda, et kui sulle midagi vägaväga meeldib, siis ära anna selles osas alla. Pole vahet, kui palju inimesi sellel alal juba tegutseb, oluline on, et oleksid õnnelik ja teeksid seda, mida hing ihkab. Mis tuleb südamest, ei jää ka teistele märkamata.
xoxo
Sildid: FASHION, LIFESTYLE
